Ilmselt iludus

Igal inimesel on õigus tunda end kaunina. Isegi kui olete viis või viiskümmend kilo üle. Isegi kui teil on kortse või teie naeratus on kollane.

Vaatan televiisorist vanu seebiooperid ja imestan, millal tõesti oli nii, et kõik otsustasid, et ilusaks saamiseks peavad inimesel olema hambad valgemad kui Antarktika lumel. Uskuge mind, 20 aasta tagused seebiooperitüdrukud naeratasid kollaselt ja kõveraks ning head kutid meeldisid neile niikuinii.

Oled ilus isegi oma kulmude ja raseerimata küüntega. Pimedate kaenlaalustega on see ilus. Kuni selleni: olete päris karvane. Lokkis juustega. Valgete juustega. Me kõik oleme.

Dieeti olen pidanud juba 14-aastasest peale. Kui olete õhuke, ei pruugi te aru saada, kuid on väga raske veeta iga oma elupäev kontrollides seda, mida sööte. Mitte, et ma seda tegelikult teeksin, aga see on see, mida ma peaksin tegema, kui tahan “kaalu hoida” - mõistke: hoidke kaalu vahemikus, mida toitumisspetsialist peab tervislikuks. Mul pole raske sellest viis kilo üle saada. Olen selline.

Kui ma oma keha vastu võtaksin, lõikaks see suure osa minu elu draamadest. Mul on kõik need raskused, aga kuskil siin minu sees tean, et olen ilus.

Nii otsustasin enne enda aktsepteerimist teha midagi teistsugust: aktsepteerida teisi. Sest me nõuame, et see on meedia ja selle nõudliku ilustandardi süü. Tõsi, kui kaugema tuleviku inimesed otsustaksid esivanemaid naisteajakirja näitajate põhjal hinnata, siis ütleksid nad, et kõik olid maitsvad ja säravalt naeratavad. Kuid miks me torgime ta sõpra näitama, et naabritüdruk, mis on tselluliiti täis, kannab lühikesi pükse? Miks me ütleme naermise vahel: "Vabandust, selle enesehinnang on kõrge"? Kõige ilusam asi siin maailmas: naine, kes arvab, et ta uputab isegi ülekaalu.

Igal inimesel on õigus tunda end kaunina. Isegi see, kes sinu arvates kole on.