Kustunud hiiglaslikel kängurudel oli tohutu hammustus

Kui tänapäeval on kängurud dieedil, mis põhineb tempermalmist taimedel, köögiviljadel ja puuviljadel, siis Austraalias nüüd väljasurnud hiiglaslikel kängurudel oli nii võimas hammustus, et nad suutsid tarbida raskemaid toite ja nende toitumine põhines bambustel.

Rex Mitchell Arkansase ülikoolist viis läbi ajakirjas Plos One avaldatud uuringu, milles võrreldi nende väljasurnud kängurude purustusvõimet meile teadaolevate pandade purustusvõimega. "Siin uuritud väljasurnud känguru kolju erineb tänapäeva känguru omast paljuski, kuna hiiglasliku panda kolju erineb teistest karudest, " ütles Mitchell avalduses. Tema sõnul sarnaneb väljasurnud känguru kolju rohkem kui hiiglaslik panda kui moodsa känguruga.

Teadlane selgitab, et lõualuu biomehaanika on kliimaga kohanenud, võimaldades hiiglaslikel kängurudel põua või karmi talveperioodil vaesemat, karmimat taimestikku tarbida, kuna nende lemmiktoite polnud.

Illustratsioon: Nobu Tamura

Hiiglaslikud lühikese näoga kängurud on Austraalias ringi rännanud umbes 40 000 aastat ja suurimate avastatud liikide hulgas on kahe meetri kõrgune Procoptodon goliah, mis võis kaaluda üle 180 naela. Tänapäeva punased kängurud on keskmiselt 1, 5 meetrit ning nad on vähem jõulised ja paindlikumad järeltulijad.

Uuringus ehitati kolmemõõtmelised kängurupealuud

Mitchelli uuring põhines hiiglasliku känguru liigi Simosthenurus occidentalis kolmemõõtmelisel kolju mudelil. Koljud konstrueeriti kompuutertomograafia abil ja võimaldasid uurijal hammustusi simuleerida.

Illustratsioon: Rex Mitchell

Mõõtes lõualuu liigeste, hammaste ja kolju stressi tugevust, kasutas Mitchell tulemusi võrdlustes ja leidis, et kolju kuju suurendas hammustuses osalevate biomehaaniliste liikumiste tõhusust. Nii suutis loom hammustamise ajal vastu pidada suurematele jõududele, võimaldades tal tarbida karmimat taimestikku, nagu puud, oksad ja põõsad.

Kolju kuju koos lühema näo, suurte hammaste ja hiiglaslike kängurulihaste ning ka hiiglaslike pandade suurte fikseerimiskohtadega osutab teadlase sõnul konvergentsele evolutsioonile. Mitchelli jaoks oli see protsess kasulik sarnastele söömiskäitumistele.