Veider lugu, mis tõi kaasa Stockholmi sündroomi

Kujutage ette, et olete rivis, et teid pakutakse väikeses pangakontoris. Äkitselt tungib röövel ettevõttesse, on kapuutsiga ja relvastatud. Enamik inimesi pääseb minema, kuid teie ja kaks töötajat pole nii õnnelikud ja jääte pantvangiks. Politsei saabub peagi ja läbirääkimised algavad.

Lõppkokkuvõttes kestab kõik palju kauem kui vaja ja veedate paar päeva kurjategija käsu all. Esimesed tunnid on kõige täielikum paanika, sa kardad kõigest rääkida, külili vaadata, surra. Ka teised pantvangid on kohkunud ja kurjategija, kes peab politseiga hakkama saama ja hoone ümber suur segadus on, pole ka kõige rahulikum olend.

Teisel päeval aga arvate, et kaaperdaja rahustatakse ja otsustate rääkida, seda suhtumist järgivad ka ülejäänud kaks pantvangi. Mõne tunni pärast on kõik rahulikum ja räägivad ilma suurema närvilisuseta ning äkki tunnete selle mehe vastu lahkust, isegi kui ta kujutab ohtu teie enda elule.

Jah, see juhtub

Filmi asi? Ei midagi! See on tüüpiline nn Stockholmi sündroomi juhtum, mis pole midagi muud kui see õrnuse tunne agressori suhtes. Mõiste pärines tegelikult loost, mis sarnanes sellele, mille panime teid ette kujutama.

43 aastat tagasi Rootsis Stockholmis sündis pankrotistumine sündroomi nimele. Sel ajal olid röövel, süüdimõistetud Jan-Erik Olsson ja neli pangakontoris töötajat, kes jäid kuuekesi koos ja tekkisid lõpuks tugevad suhted.

Kõik algas sellest, et Olsson sisenes keskpanga kontorisse kuulipilduja ja lõhkeainega. Olsson tulistas lakke ja võttis kohe pantvangi kolm ametnikku, kes üritasid vastutasuks oma vabaduse eest saada politseilt korraliku summa raha ja põgeneda riigist.

Läbirääkimised ja kiindumus

Veel üks nõue: üks tema sõpradest, Clark Olofsson, kes oli üks Rootsi kuulsamaid bandiite, keda Olsson oli vanglas kohanud, tuleks viia panka, et osaleda skeemis ja neil peaks olema võimalus ka põgeneda. Politsei võttis tehingu lõpuks vastu ja Olofsson viidi panka. Sel hetkel avastati töötaja, kellel oli õnnestunud varjata, ja liitus pantvangirühmaga.

Mõnel politseinikul õnnestus pääseda asutuse osakonda ning sealt edasi peideti pantvangid ja pahad palju väiksemasse ruumi. Aja ületamiseks hakkasid nad rääkima ja kaarte mängima - sellest ajast peale olid kõik praktiliselt lapsepõlvesõbrad.

Läbirääkimised politseiga toimusid telefoni teel kahe pantvangi kaudu: Olof Palme ja Kristin Enmark, mõlemad 23 ajal. Politseisse helistades selgus: nii Palme kui ka Enmark olid röövijate poolel. Kristin ütles isegi, et usaldab kaaperdajaid täielikult ja reisib koos nendega pantvangi ilma vähimagi probleemita, kui see nii oleks.

Kõik olid korras

Pärast kolmepäevast röövimist sisenesid ametnikud augu kaudu panka ja suutsid end seal olnud pantvangidele näidata, kuid peagi leidsid nad röövlid, kes ähvardasid pantvange ja tulistasid politsei. Kuue päeva pärast kasutas politsei pisargaasi, mis pani kaks röövijat alla andma ilma pantvangide vigastamata.

Röövijate ja pantvangide hüvastijätmine oli soe, vahelduseks tihedad kallistused. Üks panga töötaja, keda peeti kuus päeva kinni, ütles, et teadis, et see on kummaline, kuid ei taha, et kaaperdajatega juhtuks midagi halba.

Sündroomi nimetamise eest vastutas kuulsa röövimise ajal politseiga koostööd teinud kriminoloog Nils Berejot. Põhimõtteliselt kirjeldatakse seda kui ohvri katset luua ühendust vägivallatsejaga, et püüda leevendada kuriteo riske. Alateadlikult on see ohvri viis halvale mehele meeldida, nii et kui ta on talle kaastundlik, ei tee ta talle haiget.

Kui sündroom teada sai, ütles Olsson, et ta ei usu teda ja et tema pantvangidega kujunenud sõprus oli tõsi, sedavõrd, et kaks neist olid tema abielus vanglas. Teda peeti kinni kümneks aastaks ja pärast vabastamist ei olnud tal enam seadusega probleeme. Olofsson mõisteti teises astmes õigeks, kuid ta oli oma elus mitu korda politseiprobleemidega seotud.