Kunstlik embrüo luuakse ilma munaraku või seemnerakkudeta

Bioloogiatundidest tuleks meeles pidada, et embrüo tootmiseks peab olema muna ja sperma - või vähemalt muna. Inglismaa Cambridge'i ülikooli teadlased on aga leidnud viisi embrüote loomiseks, ilma et munarakud või sperma oleksid protsessi osa.

Science Daily töötajate sõnul on teadlased töötanud tüvirakkudest välja kunstliku hiireembrüo. Täpsemalt kasutas meeskond embrüonaalseid tüvirakke, embrüodest saadud struktuure, mida saab muuta keha mis tahes kudedeks, ja trofoblaste - rasedusega seotud rakkude klassi, mis on platsenta osa.

Uuenduslik protsess

Embrüote loomiseks kultiveerisid teadlased kahte rakutüüpi eraldi ja ühendasid seejärel kolmemõõtmeliseks struktuuriks. Teadlaste sõnul hakkasid kaks rakuklassi omavahel interakteeruma, organiseeruma ja arenema alles neli päeva hiljem, moodustades embrüod, mis olid anatoomiliselt sarnased tavaliste hiireembrüotega.

Teadlased selgitasid, et nende loodud embrüod ei moodusta tõenäoliselt terveid looteid, kuna neil oleks vaja kasutada kolmandat tüüpi rakke, et moodustada struktuur, mis varustab embrüot toitainetega ja võimaldab vererakkudel areneda. Lisaks pole süsteemi optimeeritud, et platsenta korralikult areneks.

Kunstlik embrüo

Pealegi ei tea teadlased, kas sama protsessi saab kasutada inimese kunstlike embrüote loomiseks. Seda seetõttu, et teadlaste sõnul tekitaks inimese embrüote moodustamine samal meetodil rohkem komplikatsioone. Nagu nad selgitasid, on inimese embrüod lamedate ketaste kujulised, hiirte embrüod aga pigem tassid, ja kasutatud kolmemõõtmeline maatriks on loodud seda tüüpi embrüo jaoks.

Kuid ärge arvake, et kogu otsing oli asjatu! Teadlased selgitasid, et inimese embrüo arengu varased staadiumid on endiselt mõistatus, kuna need esinevad mikroskoopilisel skaalal ja neid ei saa ultraheli abil kasutada. Rääkimata munade nappusest teadusuuringute jaoks - mida saadakse praegu viljastumiskliinikutest, kus saadakse üleliigseid mune.

Seega võimaldab süsteem teadlaste sõnul neil mõistatused lahti harutada ja embrüonaalse arengu varases staadiumis rohkem teada saada ning aitab teadusuuringuteks vajalike embrüote puudumisest kõrvale hoida.