Kas sa tead, mis on agnostitsism?

Kõik teavad - või on neil üsna hea idee - mis on kristlus, judaism, islam, budism, hinduism ja nii edasi. Aga kuidas on agnostitsismiga, mida sa tead, mis see on? Sest vastupidiselt paljude inimeste arvamusele erineb see ateismist - mida põhimõtteliselt võib määratleda kui uskmatuse olemasolu Jumala või mõne muu jumaluse olemasolu suhtes.

Muuseas, paljud usuvad, et agnostitsism hõlmab inimesi, kes jäävad selle teema suhtes "aia äärde" ega ole veel otsustanud, kas uskuda Jumala olemasolu või mitte. Asi pole siiski päris väljas ja selleks, et mõista, mida agnostikaks olemine tegelikult tähendab, on kõigepealt oluline teada, kust see termin pärit on.

Kena näputäis skepsist

Thomas Huxley

Inglise teadlase Thomas Huxley poolt 1869. aastal loodud terminit kasutati esimest korda metafüüsilise ühingu koosolekul, kus ta selgitas oma vaimsete või müstiliste teadmiste avaldamise eitamist. Inglane leiutas selle sõna, et eristada end oma kõnekatest kolleegidest - teadlastest ja vaimulikest -, kes tuginesid usule (või selle puudumisele), et vastata kõige sügavamatele küsimustele, kas jumal on olemas ja kas ta teeb maailmas imesid.

Huxley ütles, et tal pole nendele küsimustele vastamiseks piisavalt teadmisi, ning väitis, et keegi teine ​​ei leia vastuseid, tuginemata teadmistele, mis ületavad inimlikest põhjustest. Inglise keel oli üks esimesi teadlasi, kes pidas teadust elukutseks ja kuni selle ajani kogusid vaimulikud enamiku teadmistest ja säilitasid seda.

Seega ei tekkinud see termin mitte uue usutunnistuse ettepanekuna, vaid filosoofilise hoiakutena väita, et inimkonnal puudub mõistus mis tahes uskumuse õigustamiseks. Huxley oli veendunud, et inimkond ei suuda kunagi avastada universumi päritolu - ega selle olemasolu põhjust. Inglased nimetasid agnostitsismi tõenduspõhise skeptilise uurimismeetodina.

Kesktee?

Agnostitsismi tuleb mõista kui mõistet ja mitte mingisugust "religiooni". Agnostikute jaoks ei saa Jumala olemasolu tänapäeval olemasolevate tõendite alusel tõestada ega ümber lükata. Ehkki teistid ja ateistid - st isikud, kes kaitsevad ja eitavad Jumala olemasolu - on aastatuhandeid püüdnud oma uskumusi tõestada, agnostikud usuvad, et kumbki pole veel suutnud rahuldavaid tõendeid esitada.

Ehkki teistid ja ateistid kaitsevad oma seisukohti, nimelt Jumala olemasolu või mitte olemasolu, on agnostikute jaoks sama oluline tõestada Jumala olemasolu kui ka tõestada, et Teda pole olemas; tõendite puudumine ei tohiks ju olla mõistetakse selle puudumise tõendina. Isegi agnostitsismi järgijate seas on siiski teatud määral eelarvamusi, kui uskuda jumalikku või mitte.

Peamised tegevussuunad

Ateistide ja agnostikute osakaal kogu maailmas.

Ehkki agnostikud väidavad, et Jumala olemasolu ei saa tõestada ega eitada, kalduvad mõned neist uskuma, et Ta on olemas, teised aga pigem vastupidist. Sel juhul jaguneb agnostitsism - peamiselt - teistlikuks ja ateistlikuks ning kumbki pool ei sega teise positsiooni.

Agnostikud, kes kalduvad näiteks rohkem teistlikule poolele, usuvad, et tõendusmaterjali selle kohta, kas praegu on olemas jumalusi või mitte, ei saa teaduslikult toetada, kuid nad ei salga, et see võiks kunagi muutuda. Vastupidi, ateismi poole kalduvad agnostikud väidavad, et neil pole teadmisi Jumala olemasolust ega usu, et Tema kohalolu saab tõestada.

Ikka nõlvade teemadel tasub meeles pidada, et peale teistliku ja ateistliku on ka apaatia, mis põhimõtteliselt väidab, et jumaluste olemasolu või mitte olemasolu mõjutab inimsuhteid vähe; tugev, kes väidab, et me ei suuda kunagi tõestada Jumala olemasolu või mitte; ja lõpuks nõrk, mis juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi me ei tea, kas jumalused on olemas või mitte, võime tõendite leidmise korral ehk vastuse leida.

Sõltumata tegevussuunast eitab agnostitsism religioosset fundamentalismi, nimelt seda, et jumala olemasolu ning inglite, deemonite ja teiste müstiliste tegelaste kohalolekuga seotud küsimusi saab objektiivselt selgitada. Pealegi eitab agnostitsism ka ateismi, kuna see seisukoht lükkab kategooriliselt ümber Jumala olemasolu - ja nagu ka tema olemasolu tõestamiseks puuduvad elemendid, ei vasta tema küsimusele ka küsimus.