Teadlased teisendavad Voyager 1 andmed hämmastavaks “kosmosemuusikaks”

Kas olete kuulnud andmete sonifitseerimisest? See on teabe, näiteks teaduslike mõõtmiste, muundamine helisignaalideks, näiteks helideks, nootideks ja meloodiateks. Teadlaste meeskond on loonud "kosmosemuusika", mis põhineb 40-aastasel kosmilisel kommunikatsioonil USA kosmoseagentuuri NASA ja kosmoselaeva Voyager vahel, mis käivitati 1977. aastal Jupiteri ja Saturni uurimiseks.

Tulemuseks on see üks, mida saate nautida, lugedes selle valmistamise üksikasju:

Raja lõid Domenico Vicinanza üleeuroopalisest haridusvõrgustikust GÉANT ja Edela-Inglismaa Exeteri ülikoolist Genevieve Williams. Nad kasutasid kogutud numbreid kolmeminutilise loo esitamiseks, kasutades Glockenspieli viiulit, flööti, sarve ja löökpille.

Paar uuris algoritme, et kaardistada vähese energiatarbimisega laetud osakeste (LECP) detektori tehtud kirjete vaheline aeg, et teha kindlaks vahemike sedelid skaalal. Indeksi suurenemine ja langus määravad kõrge või madala tooni. "Nii et muusika pärib andmete struktuursed omadused - selle seaduspärasused, omadused ja käitumine, " selgitab Vicinanza.

Kontseptsioon tuli Keplerilt

Idee pole sugugi uus, see on osa Johannes Kepleri klassikalistest põhimõtetest tema teoses “Harmonices Mundi”, milles kuulus astronoom arvutab planeetide kiiruse, et kujutada nende elliptilisi orbiite.

“See, mida me Voyager 1-ga tegime, sarnanes sellega, mida tegi Kepler. Meie sonifitseerimine põhineb LECP mõõtmistel, kaardistasime helidetektorisse jõudnud osakeste arvu. Mida suurem tulemus, seda kõrgem toon. Iga detektorist saadav number muutub noodiks, luues meloodia, mis järgib kosmoselaeva kogu teekonda, ”räägib Vicinanza.

Kaksiku idee, nagu Kepler pidas, on aidata meil paremini mõista, kuidas kosmos töötab tavapärasel viisil. Sel viisil kirjeldab ilusa raja pakutav kosmiline reis Voyager 1 rada, sealhulgas eepilist dramaatilist hetke tema lähenemisel Jupiterile ja Saturnile ning sisenemist tähtedevahelisse ruumi.